Kui peaksite nimetama tsentrifugaalventilaatorite ühe kriitilise puuduse, mis põhjustab maailma kõige tõelisemaid-probleeme, siis see oleks järgmine: **nende jõudlus kukub kokku, kui töötate projekteerimispunktist eemal**. See iseloomulik - järsk rõhu langus, ülepingeoht ja osalise-koormuse ebaefektiivsus - põhjustavad rohkem ebaõnnestunud paigaldusi ja raisatud energiat kui kõik muud tsentrifugaalventilaatori puudused kokku.
Tsentrifugaalventilaatorid on konstrueeritud ühe ideaalse töötingimuse ümber, mida nimetatakse **Parimaks efektiivsuspunktiks (BEP)**. Selle spetsiifilise voolukiiruse ja rõhu kombinatsiooni korral on tiiviku labadel optimaalsed õhuvoolunurgad, turbulents on minimaalne ja kasutegur on 80–88% tagurpidi kumerate konstruktsioonide puhul. Probleem on selles, et tegelikud{5}}süsteemid jäävad harva BEP-i juurde. Filtri laadimine suurendab aja jooksul takistust, siibrid moduleeruvad, nõudlus kõigub - ja iga kõrvalekaldumine kavandatud punktist toob kaasa karistuse.
Kui süsteemi takistus suureneb projekteerimistingimustest kaugemale, liigub ventilaator oma jõudluskõveral vasakule piirkonda, mida nimetatakse **seiskumiseks**. Õhk eraldub labade pindadest, vool muutub ebastabiilseks ja efektiivsus langeb järsult -, sageli alla 50%. Ventilaator pöörleb endiselt ja tarbib energiat, kuid see toodab oluliselt vähem kasulikku õhuvoolu vati kohta. Operaatorid, kes sellest nähtusest ei tea, reageerivad sageli siibrite täiendava avamisega, mis võib suruda ventilaatori veelgi halvemasse töötsooni.
Hullem kui varisemine on **laine**. Väga väikese vooluhulga ja kõrge rõhu korral võib kogu tsentrifugaalventilaatorit läbiv vool hetkeks muuta suunda. See tekitab tugevaid rõhupulsatsioone -, mida on kuulda madala sagedusega-põrinana -, mis lööb tiiviku, laagrid ja torustiku. Pidev tõusmine hävitab tsentrifugaalventilaatori laagrid mõne päevaga ja võib tiiviku lõhkuda. Ülepinge on põhjus, miks tsentrifugaalventilaatorid vajavad muutuva nõudlusega rakendustes keerukaid juhtimissüsteeme (liigpinge vältimise algoritmidega VFD-d, sisselaske juhtlabad või väljapuhumisventiilid).
Võrrelge seda **positiivse nihkega ventilaatoriga**, mis säilitab peaaegu konstantse voolu olenemata rõhumuutustest ja millel pole üldse pingeseisundit - võite Rootsi puhuri peatada (kuigi te ei tohiks seda üle kuumeneda). Või võrrelge **regeneratiivse puhuriga**, mille jõudluskõver on palju lamedam ja püsib stabiilsena kogu oma töövahemikus.
See ainus puudus muudab tsentrifugaalventilaatorid kehvaks valikuks muutuva rõhu või vooluhulgaga süsteemide jaoks -, välja arvatud juhul, kui ostja on valmis investeerima juhtriistvarasse, mis on vajalik ventilaatori BEP-i või selle lähedal hoidmiseks. Paljud ei ole ja tulemuseks on puhur, mis töötab suurema osa oma elust ebaefektiivselt, mürarikkalt ja mehaanilise rikke äärel.